Ma olen nelja lapse ema ja esimese kolme raseduse ajal kuni umbes imetamise lõpuni on mul olnud tunne justkui mu keha ei kuulu ainult mulle. Veider tunne, mis on ilmselt üks põhjustest, miks ma ei ole nendel perioodidel eriti suurt tungi trennis käimiseks tundnud.
Miks on nii, et mõnedel (suurel osal?) inimestel tuleb tahtmine oma keha heaks midagi ette võtta alles siis, kui midagi on pahasti või kuskilt valutab…
Nüüd tean, et enda keha eest hoolt kandmine hõlmab endas nii palju rohkemat kui see, mida nimetatakse sõnaga “trenn”. Väga palju loeb ka see, kuidas ma igapäevaselt toimetan, liigun, söön, lapsi süles hoian, käru lükkan, istun, astun jne. Igal hetkel saan enda keha heaks teistsuguseid valikuid teha.
Ma ei saa oma keha mitte ühegi teise keha vastu vahetada ja see on minuga terve mu elu.
Tundub loogiline ja mõistlik, et ma selle eest hoolt kannan ja sellega sõbralikult läbi saan. See on mulle motivatsiooniks ja inspiratsiooniks teistsuguste valikute tegemisel.
Mis või kes sind motiveerib enda (keha) heaolu eest rohkem hoolitsema?
“Take care of your body. It’s the only place where you have to live” Jim Rohn.